Print
false,));?>

Diagnoosimine

Kroonilise lümfotsüütleukeemia diagnoosimiseks piisab veenivere uurimisest:

  • Vererakkude loendamine ja iseloomustamine e. kliiniline vereanalüüs võimaldab määrata kindlaks normaalsest kõrgema lümfotsüütide sisalduse veres, mis võib olla KLL tunnuseks. Kliiniline vereanalüüs on kättesaadav igal tasandil, s.h. perearsti juures. Verehaiguse kahtluse korral suunatakse patsient hematoloogi vastuvõtule.
  • Lümfotsüütide tüübi määramine. Testi nimetatakse immuunfenotüpeerimiseks voolutsütomeetriliselt ja selle abil saab teada, kas lümfotsüütide arv on tõusnud KLL või mõne muu vereloomekasvaja või hoopis näiteks mõne infektsiooni tõttu. Immuunfenotüpeerimine on väga täpne ja spetsiifiline meetod, mis nõuab eriväljaõpet ja aparatuuri. Testi tellivad ja tulemusi tõlgendavad eriarstid- hematoloogid ning seda saab teha vaid TÜ kliinikumi ja Põhja- Eesti Regionaalhaigla laborites.

Riskigrupi määramine

KLL prognoosi hindamine e. riskigrupi määratlemine on läbi aastakümnete olnud arstide ja teadlaste huviobjektiks. Kümneid erinevaid laboratoorselt mõõdetavaid näitajaid on selle aja jooksul analüüsitud. Praeguseks on sõelale jäänud eelkõige need, mis tõepoolest mõjutavad raviotsuseid ja selle kaudu ravitulemusi. Prognoosi hindamise uuringud tehakse reeglina mitte haiguse diagnoosimisel vaid siis, kui tuleb päevakorda ravi alustamise vajadus.

  • Lümfotsüütide geneetiliste aberratsioonide määramine. Tsütogeneetiline test FISH (fluorescence in situ hybridization) võimaldab hinnata lümfotsüütides asuvaid kindlaid kromosoome ja nendes tekkinud muutusi. Kasvajarakkudes leitud muutused del17p/TP53 ja del11q kuuluvad kõrge riski näitajate hulka.
  • Teised geneetilised uuringud
    • Konventsionaalse tsütogeneetilise testiga hinnatakse laiemalt muutusi karüotüübis e. kõikides kromosoomides. Muutused kolmes või enamas kromosoomis on kõrge riski tunnus.
  • Immuunglobuliini raske ahela variaabelse piirkonna (IGHV) mutatsioonide uurimine on meetod, mille tähendus haiguse prognoosi hindamisel ja ravivalikute tegemisel on oluline. Mittemuteerunud IGHV on kõrge riski näitaja.

Mõnikord peab arst vajalikuks veel järgmisi uuringuid:

  • Luuüdi aspiratsioon- ja trepaanbiopsia
  • Kompuutertomograafia
  • Lümfisõlme biopsia

Kõik KLL diagnoosimiseks ja prognoosi hindamiseks vajalikud meetodid on Eestis kättesaadavad.

Staadiumi määramine

Kui diagnoos on kindlaks tehtud, siis arst hindab haiguse hulka organismis e. staadiumi. Staadiumi määramine on eeltingimus raviotsuse tegemiseks.

Verevähi staadiumi määramine erineb soliidtuumorite omast. Siin ei kasutata mõisteid nagu siirded e. metastaasid, sest vereloomekasvajad (s.h. KLL) on oma olemuselt süsteemsed e. kogu keha haigused. KLL puhul on alates 1970ndatest siiani kasutusel kaks ainult kliinilistel näitajatel põhinevat staadiumide jaotust, vastavalt autoritele Rai ja Binet klassifikatsioon, mis mõlemad eristavad varase, keskmise ja kaugelearenenud staadiumi.

Vanale klassifikatsioonile täienduseks on viimastel aastatel hakatud kasutama uusi riskiskoore, mis suurel määral tuginevad geneetilistele prognoosimarkeritele e. haiguse bioloogilisele olemusele.

ID; } $current = array_search(get_the_ID(), $pages); $prevID = $pages[$current-1]; $nextID = $pages[$current+1]; if (!empty($nextID)) { $next_post_url=get_permalink($nextID); $next_post_link=get_the_title($nextID); if (!is_front_page($post->ID) && is_page() &&!is_page(13509) ) { echo ""; } } } ?>