Print
false,));?>

Kasvaja diagnoosimiseks kasutatakse erinevaid uurimismeetodeid olenevalt eeldatavast haiguse levikust ning võttes arvesse patsiendi kaebuseid.

Sõeluuringu patsientidega tegeleb eelkõige perearst, kes jälgib peitvereanalüüsi vastust ning peitvere esinemisel roojaanalüüsis suunab patsiendi lisauuringuteks eriarsti vastuvõtule.

Päriliku soolevähisündroomiga haiged suunatakse meditsiinigeneetiku vastuvõtule, kes korraldab vajalikud geeniuuringud.

Üks olulisemaid uuringuid on alumise seedetrakti endoskoopia e. koloskoopia, mis kujutab endast minikaameraga varustatud toruja instrumendi viimist eelnevalt uuringuks ettevalmistatud (kõhulahtistite ning vajadusel klistiiridega puhastatud) soolde. Uuring võimaldab kasvajat näha ning kasvajakoest biopsiat e. proovitükki võtta. Biopsia saadetakse histoloogilisele (mõnikord nimetatakse ka morfoloogilisele) uuringule, mis on oluline kasvaja diagnoosi kinnitamiseks. Ühtasi aitab see uuring täpsustada kasvajarakkudele iseloomulikke omadusi ning leida geneetilisi mutatsioone, mis omakorda võib hõlbustada raviotsuste tegemist. Biopsia võetakse eelistatult kasvaja algkoldest, mõningatel juhtudel ka metastaasikoldest või suurenenud lümfisõlme(de)st. Histoloogiliselt kinnitatud kasvaja olemasolu on enne ravi alustamist reeglina kohustuslik.

Lisaks võimaldab koloskoopia sooles asetsevate polüüpide eemaldamist, mis on olemuselt profülaktiline tegevus.

Lokoregionaalset ehk kasvaja levikut lähipiirkonda aitab hinnata ka pärasoolekaudne e. endorektaalne ultraheli. Paraku ei anna see uuring alati täpsemat ülevaadet piiratud nähtavuse tõttu ning ei ole kõikidele patsientidele ka teostatav.

Informatiivsemad ning ülevaatlikumad uuringud, millega hinnata pärasoolevähi täpsemat suurust, asukohta ning levikuulatust on kompuutertomograafiline uuring (kasutatakse lühendit KT) ja magnetresonantsuuring (lühendatult MRT).

Uuringud võimaldavad määrata TNM klassifikatsiooni alusel T-d (T1-T4), mis iseloomustab primaarkolde suurust ning N-i (N0-N3), mis näitab lümfisõlmede haaratust ja M-i (M0-M1), mis kirjeldab siirete e. metastaaside olemasolu.
KT- ja MRT-uuringud on vajalikud haiguse levikuulatuse ehk staadiumi määramiseks, andes informatsiooni kauglevikust, e. metastaaside olemasolust ning kasvaja raviks rakendatavastest ravivõimalustest.

Positronemissiooni tomograafiat (ehk PET)-uuringut võidakse kasutada neil patsientidel, kellel kasvaja algkolle või täpne levikuulatus jääb KT-või MRT-uuringul ebaselgeks või patsientidel, kellel on kahtlus kasvaja taastekkele ehk retsidiivile.

Irrigoskoopiat on protseduur, mille käigus viiakse kontrastaine soolde ning see kuvastatakse röntgen ülesvõtetele. Tänapäeval kasutatakse eelnimetatud uuringut üksikjuhtudel.

 

Viited:

Cervantes A, Marcia Hall, Karamouzis M V., Tabernero J. Gastrointestinal Tract Tumours, Essentials for Clinicians, ESMO press. n.d.

NIEDERHUBER JE, ARMITAGE JO, KASTAN MB, DOROSHOW JH, TEPPER JE. Abeloff’s Clinical Oncology, 6th Edition. 2020.

ID; } $current = array_search(get_the_ID(), $pages); $prevID = $pages[$current-1]; $nextID = $pages[$current+1]; if (!empty($nextID)) { $next_post_url=get_permalink($nextID); $next_post_link=get_the_title($nextID); if (!is_front_page($post->ID) && is_page() &&!is_page(13509) ) { echo ""; } } } ?>