Vähk ja inimsuhted

Raske haigus mõjutab paarisuhteid. Ka haigestunud inimese partner tunneb ahistust, hirmu ja paljusid muid tundeid. Tal võib olla raske mõista, miks haige näiteks ei tule enam ülejäänud pereliikmetega koos sauna või miks ta riietub pimedas. Heas ja hästitoimivas paarisuhtes võivad raskused osapooli endisest tugevamaltki ühendada. Soov lohutada, tähelepanu osutada ja teist inimest toetada lisavad hellust ja füüsilist lähedust. Lähedase inimese põetamine ja tema eest hoolitsemine on loomulik. Keskustelud tekkivatest probleemidest on avatud ja ausad.

Ometi on probleemid paarisuhetes üsna tavalised. Vastukäimisi võib olla tavalises argielus, kuid sageli ka tähtsamates asjades. Haiguse poolt põhjustatud muutused võivad need pinnale tuua ning põhjustada paari võõrdumise, ka isegi suhte lõppemise. Vahel võib see olla iseenesest heagi, sellest võib saada algus paremaks eluks.

Teisalt võib ühe partneri haigus olla aluseks asjade seadmiseks uude tähtsusjärjekorda ning seeläbi võib paarisuhe saada täiesti uue, väärtustatud kvaliteedi.

Kriisiolukorras on tähelepanu paarisuhtele väga oluline. Kumbki partneritest ei tohiks end tunda kõrvalejäetuna, vaid vastupidi: eriti olulise osapoolena just selles konkreetses inimsuhtes. Aidata võiks siin avatud ja aus jutuajamine sellest, millisena kumbki osapool olukorda tajub, milliseid tundeid ja hirme on haigus äratanud. Ka nii endale kui partnerile valusatel teemadel peaks siinkohal suutma rääkida. Jutuajamises peaks tähelepanu osutama sellele, milline on teise osapoole poolt edastatav sõnum, ja millised on tema soovid, kuid esile tuleb tuua ka enda omad. Kui on võimalik, peaksid abikaasad või elukaaslased saama endale lubada aega olla omaette, väljaspool argielu rutiini. Viibimine koos, kodust ja selle tuttavast rutiinist väljaspool, võib olla jutuajamiste sündimist soodustavaks teguriks: see võimaldaks kergemini rääkida näiteks ka suguelu puudutavatest probleemidest, lootustest ja ootustest.

Kurbusele tuleb anda võimalus

Haigestumise ning muutunud minapildi poolt põhjustatud kriisi läbimine vajab aega. Hingeline ja sotsiaalne toibumine algab alles siis, kui leina, kurbuse ja kaotusetunded on läbi töötatud. Igaühel on õigus kurbusele, vihatunnetele ja rahule.

Paarisuhtes võib terve osapool kergendada kurbuse ja leina läbitöötamise protsessi, austades teise poole õigust kõigile, ka negatiivsetele tunnetele. Liiga sageli on patsient sunnitud oma tundeid peitma, kaitsmaks ka oma partneri või kogu perekonna tundeid. Kui inimsuhte osapooled saavad ja tohivad omavahel avameelselt rääkida, on hea käia läbi kõigi osaliste tunded ja see, kuidas need elu mõjutavad. Sel moel on teise käitumist kergem mõista.

Psüühiline ja sotsiaalne tervenemine haigusest vajab enesetunnetuse paranemist. Inimene on ju endiselt sama, ainulaadne isiksus, kellel on õigus armastusele ja hellusele. Haigestunud inimene peaks saama endiselt tunda end paarisuhtes armastatuna ja olulisena. Seda peab talle meelde tuletama ja sellest piisavalt tihti rääkima.

Inimene, kellel püsiv paarisuhe elus puudub, võib haigestudes tunda end väga üksikuna ning kogeda seda väga valusalt. Sel juhul on eriti oluline omaste ja lähedaste toetus ja mõistmine. Haigus ja haiguse poolt põhjustatud muutused inimese elus võivad kaasa tuua eraldumise soovi. Sel juhul tasuks siiski mõelda, kas selline soov olla eraldunud on see, mida tegelikult soovitakse, või on selle taustal hirm teiste inimestega silmitsi seismise ees.

Paarisuhteid ja seksuaalsuhteid puudutavate probleemide käsitlemine on üldiselt sageli väga raske. Mitte kõigil inimestel ei ole võimet ega jõudu avameelseteks jutuajamisteks rasketel intiimsetel teemadel. Vajadusel võiks neist probleemidest rääkida raviarstiga või leida võimalus mõne teise spetsialisti külastamiseks. Informatsiooni eri piirkondade spetsialistide olemasolu ja vastuvõtuvõimaluste kohta peaks küsima raviasutusest.