Vähk, vähiravi ja seks

Seks ja selle harrastamine on osa elust. See on viis täiendada jõuvarusid, valmistada rõõmu ja heameelt ning näidata oma armastust, väljendada ühtekuuluvustunnet. Seksi väljendusviisid, selle tähtsus ja teostus on väga individuaalselt väljenduvad näitajad, mistõttu tänapäeval võiksime selle kitsast, “normaalseks” loetud käsitlusest siinkohal kogunisti loobuda. Kõik see, mis pakub naudingut ja teeb heameelt, kuulub mõiste “seks” alla.

Ka on seksi tähendust sageli suhestatud eaga. Paljud vananevad inimesed tunnevad, nagu neil ei oleks enam õigust seksiga kaasnevateks naudinguteks. Samuti võib eakam inimene tajuda ümbruskonna ja ka lähedaste halvakspanu kõige suhtes, mis seondub tema seksuaalsusega. Ometi kuulub seks kõigile inimestele, east sõltumata. Nii noortel kui vanadel on ühevõrra õigus seksuaalelule, kõigil on õigus pidada seksuaalelu ja selle teostamist tähtsaks osaks oma elust, otsida ja saada abi ning konsultatsioone seksuaalellu puutuvates küsimustes, rääkida oma seksuaalsetest probleemidest ning väljendada oma vajadusi. Aktiivne seksuaalelu on suureks abiks muutustega kohanemisel, hoiab ja toetab hormonaalse tasakaalu säilimist, toetab minateadvust ja enesetunnet ning aitab säilitada inimese kontakti oma minaga naisena või mehena.

Loomulikult toob vananemine kaasa muutused seksuaalelus. Nii huvi kui seksuaalne aktiivsus võivad väheneda. Muutuda võib asjade tähtsusjärjekord, välja kujuneda tegevuslikke muutusi. Seksuaalse ärrituvuse protsess aeglustub. Tupe niiskumiseks ning erektsiooni tekkimiseks vajatakse enam aega ja rohkem hellitusi. Samuti võib orgasmi saavutamine võtta rohkem aega kui varem.

Vähk ja vähiravi võivad tekitada probleeme suguelu elamises. Põhjuseks võivad olla psüühilised, füüsilised ning hormonaalset laadi funktsioonihäired. Patsient võib suguelu jätkata ka ravi ajal. See ei soodusta haiguse levikut ega ole põhjuseks selle võimalikule hilisemale taastekkimisele. Hormonaalsete funktsioonihäirete korral saab tihti leevendust vastavatest ravimitest, mis küll sõltub täiel määral sellest, missuguse vähivormiga on tegemist ning asjale läheneb raviarst igal konkreetsel juhul rangelt individuaalselt.

Füüsiliste ja psüühiliste probleemide leevendamiseks on mitmeid võimalusi. Avameelsus ja avatus suhetes partneriga, kuid ka paras annus loovust ning seikluslikkust võivad juba iseenesest pakkuda laia lahendusteskaala. Mõlemale suhtepoolele on oluline, et nad võiksid avameelselt rääkida oma tunnetest ja soovidest. Raviarst või keegi teine ravimeeskonnast võib siinkohal olla nõuannetega abiks ja/või juhatada teiste vastava ala asjatundjate vastuvõtule. Ravimite ning kirurgilise sekkumise abil on osa probleeme võimalik ka kogunisti kõrvaldada. Abi küsida on alati mõttekas.

Seksuaalsusega seotud problemaatika on haiguse ravil üks osa tervikust, nagu seksuaalsus on vaieldamatult üks osa inimese elust kui tervikust. Seksuaalsust ei ole vaja ei häbeneda ega sellest vaikida. Ka tervishoiutöötajatel, nagu kõigil teistel inimestel siin ühiskonnas, on probleeme ja “lukustatud” alasid omaenese seksuaalsuses. Samuti ei osutata tervishoiukoolituses seksuaalsuse valdkonnale piisavalt tähelepanu. Eelnimetatust võib lähtuda probleem, et kui patsiendi muredesse ja küsimustesse liitub tema seksuaalsus, ei saa ta ühtäkki oma küsimustele raviarstilt või teistelt ravimeeskonda kuuluvatelt töötajatelt korralikke vastuseid.

Ometi on asi igale inimesele tähtis ja seksuaaleluga liituvad probleemid võivad mõjutada inimese elu kõigis selle teistes sfäärides. Tasub olla järjekindel ja võtta oma probleemid kõne alla nii arstide, sotsiaaltöötaja kui õdedega, et asjalik vastus lõppude lõpuks siiski leida.