Vähi ravi mõju seksuaalsusele

Lõikus on levinuim meetod vähiravis. See võib osutuda piisavaks, kuid sageli saab patsient lisaks ka kiiritus- ja/või medikamentoosset ravi. Lõikuse abil üritatakse eemaldada kogu vähkkasvaja ning piisaval määral ka seda ümbritsevaid terveid kudesid, et takistada haiguse levikut. See on põhjus, miks sageli ollakse sunnitud eemaldama ka väga suur osa kehast, muutes sama radikaalselt ka patsiendi sisemist või välist minapilti. Seksuaalsust mõjutavad loomulikult kõige enam need protseduurid, kui ollakse sunnitud eemaldama üks või enam seksuaalse identiteediga liituvatest elunditest, põhjustades ka soorituslikke muudatusi.

Eelnimetatud kirurgilise ravi järel võib patsiendil olla väga tõsiseid raskusi iseenesest uue minapildi loomisel mehena või naisena. Ta võib tajuda end olevat oma lähedaste silmis eemletõukav ja inetu. Selline tunne on väga sageli üksnes patsiendil endal. Iga inimene on ainulaadne ja oluline vaid temale omaste individuaalsete loomuomaduste ja kommete poolest. Isikupära ja ainulaadsus ei ole miski, mida on võimalik kirurgilisel teel eemaldada ja see ei hävi koos kaotatud kehaosadega. Tihti saavad omaksed ja lähedased siin haigestunud inimest aidata, et ta võiks tunda end olevat ikka sama inimene, kes ta oli enne lõikust, sama oluline ja armastatud. Hingeline ja sotsiaalne toibumine vähiravist edeneb kiiremini ja tõhusamalt, kui patsient tunneb, et ta on inimesena aktsepteeritud.

Rinnavähi mõju seksuaalsusele

Rinnavähk on kõige sagedasem vähivorm naistel. Rinnavähi kirurgilise ravi kiire areng viimastel aastatel võimaldab väiksemate kasvajate eemaldamise nii, et kogu rinna eemaldamine lõikuse käigus ei ole enam vältimatu. Operatsioonil eemaldatakse kasvaja ja osa seda ümbritsevast tervest koest, säilitades siiski suurema osa rinnast. Osalise eemaldamise järel patsient tavaliselt proteesi ei vaja. Enne operatsiooni vestleb arst patsiendiga ja selgitab talle olemasolevaid erinevaid võimalusi. Tihti on kasvaja siiski nii suur, et suurel osal rinnakasvajaga patsientidest ollakse sunnitud eemaldama kogu rind. Kui eemaldatav rind on väga väike, siis võib ka väikese kasvaja lõikus tähendada vajadust eemaldada kogu rind.

Eemaldatud rinda on võimalik asendada kirurgiliselt paigaldatava nahaaluse ehk endoproteesiga. Endoproteesi ei ole siiski võimalik paigaldada kõigile patsientidele, mistõttu tuleb sel teemal rääkida raviarstiga.

Sobiv protees on rinnavähi tõttu opereeritud naistele väga tähis asi. Rinna puudumine ei ole sel juhul nähtav ja naine võib tunda end täielikumana. Eriti rinnakate naiste puhul on oluline ka asjaolu, et puuduva rinna kaal tuleb taas tasakaalustada.

Haava paranedes saab kasutada rinnaproteesi. Proteesi saab patsient soodustusega. Haiglast lahkudes saab patsient kaasa arsti tõendi ja nõuanded, kust ta võiks oma proteesi tellida.

Operatsiooni arm on patsiendi arvates sageli inetu ja hirmutav, selle näitamine oma partnerile ja teistele tuttavatele on lävi, mille ületamine ei ole kerge. Haava tuleks oma lähedastele näidata juba haiglas olles, kutsudes juurde kellegi haiglapersonalist. Sel moel luuakse olukord, milles koht ja kõrvalise inimese juuresolek ei võimalda pingete kasvamist väljakannatamatuks. Kodus on sel moel lihtsam, sest asi iseenesest on juba tuttav. Ajapikku olukord paraneb, sest turse haava ümbruses langeb, selle värv muutub ja armi koht muutub heledamaks. Kui nüüd patsient ise ka pisut harjub oma uue välimusega, ei tundugi probleem enam ületamatu.

Rindu peetakse naiselikkuse sümboliks ja rinna eemaldamist võib patsient kogeda kui osa oma naiselikkuse kaotust. Sündida võib hirm selle ees, kas ollakse ikka endiselt ihaldusväärne, armastust vääriv naine, kuidas suhtub uude olukorda partner ja kuidas õnnestub uute seksuaalsuhete loomine tulevikus.

Günekoloogilised vähid

Günekoloogilised organid on väga tähelepanuväärne osa naiselikkusest. Emakas, munasarjad, emakakael ja võimalus saada lapsi ning ka menstruatsioonitsükkel on need, mida sageli kogetakse naiselikkuse põhieeldustena. Kui vähist tingituna ollakse sunnitud tegema eemalduslõikusi suguorganite piirkonnas, on tavaline, et sellega kaasneb äärmiselt tugev psüühiline reaktsioon, mille tulemus on ajutine tasakaalu kaotus seksuaalsusega seonduvas. Erinevus erinevate naiste reaktsioonide vahel on üpris suur ja mõju individuaalne. Günekoloogiliste vähkide ravis kasutatakse operatiivsele ravile lisaks tihti ka keemia- ja/või kiiritusravi, mis on samuti rasked ja halvastitalutavad.

Muutused suguelundite anatoomias ja lõikuste poolt põhjustatud funktsioonihäired avaldavad oma mõju sugutungile, suguühtele ja selle õnnestumisele. Hormonaalsed muutused mõjutavad kogu organismi ja ka hingeseisundit. Teadmatus sellest, mida operatsiooni käigus tehti ja missuguseid häireid on oodata, kuid ka asjaolu, et suguelundid on piirkond alakehal, millest väga avameelselt ei räägita, põhjustavad vahel vägagi suuri probleeme. Olekski eriti oluline, et arst räägiks patsiendile leidudele vastavalt, mida operatsiooni käigus on plaanis teha või mida on tehtud, ja missuguseid muutusi see põhjustab. Sageli sõltub sellise teabe saamine patsiendi enda aktiivsusest ja vaprusest. Ometi on igaühel õigus küsida ja saada teda ennast, tema haigust ja selle ravi puudutavat teavet.

Vältimaks põletikke, tuleb günekoloogiliste operatsioonide järgselt pidada suguelus vahet kuni eritiste lakkamiseni. Samal ajal on ka operatsioonihaaval aega paraneda. Valud suguühte käigus on märk sellest, et suguelu elamist tuleks sel perioodil vältida. Asjast tuleks rääkida raviarstiga ja suguelu võiks jätkata alles siis, kui arst selleks loa annab.

Kuigi suguühe ei ole operatsiooni järel mõnda aega soovitatav, on ometi hellus ja intiimsus ning muud seksuaalse rahulduse saamise viisid lubatud ja soovitatavad, kui mõlemad osapooled selleks valmis on. Füüsiline lähedus võib olla ka see, mis aitab eluga edasi minna, hoolimata haigusest. Ka on see hea moodus saada ja pakkuda lohutust.

Emaka eemaldamisega lõpevad menstruatsioonid, kuid see ei mõjuta hormoonide tegevust. Fertiilses eas oleva naise jaoks võib emaka eemaldamine olla väga raske kogemus, sest tal kaob võimalus rasestuda, kuid ka üleminekuaastad selja taha jätnud või mitu last sünnitanud naised võivad kogeda selle operatsiooni tagajärjel tunnet, et nad on lõplikult kaotanud midagi oma naiselikkuse põhiolemusest.

Emaka eemaldamine mõjutab tupe anatoomiat, tupp lüheneb. See võib põhjustada valulikkust suguühte ajal. Valulikus suguühtes pingutab naine sageli alaselja lihaseid, see aga suurendab valulikkust veelgi. Lühendatud tupest põhjustatavat valulikkust saab vähendada, kui mees on ettevaatlikum ja alandab tõugete jõulisust ning kui peenise pea ei taba jõuliselt tupe tagaseina. Otsides uusi asendeid, võib leida suguühteks mõlemale poolele meedivaid ning samal ajal naise jaoks valutuid asendeid. Olukorrast väljapääsu leidmiseks ning probleemide lahendamiseks on ometi olulisim, et partnerid räägiksid murettekitavatest asjadest avameelselt ja oleksid teineteise vastu ausad. Vajadusel tuleks kindlasti kasutada ka asjatundjate abi ja nõuandeid.

Munasarjade eemaldamine lõpetab östrogeeni tootmise ning kutsub esile enneaegse klimakteeriumi. Östrogeeni puudumine tekitab limaskestade kuivuse ning tupp ei märgu enam seksuaalse ärritusega seoses. See asjaolu põhjustab valusid, muudab seksuaalvahekorra ebameeldivaks, raskeks ja vahel isegi võimatuks. Ometi saab olukorda kergendada, kasutades seksuaalvahekorra eel libiaineid ja määrdeid. Neid saab osta nii apteekidest kui seksipoodidest. Raviks saab kasutada ka östrogeenravi ja/või östrogeensalvi tupe võidmiseks. Östrogeenravi võimalusi tuleb siiski vaagida iga patsiendi seisukohalt eraldi ning pidada selle kohaldatavuse üle nõu raviarstiga.

Tupe ja häbeme vähid on väga haruldased. Nende kirurgiline ravi on ränk, selle käigus ollakse sunnitud tegema vägagi ulatuslikke eemalduslõikusi, mille tagajärjel muutuvad seksuaalvahekorrad üldises mõistes tõepoolest võimatuks. Iga patsiendi seisukohalt tehakse siin seksuaalvahekorra võimalikkuseks individuaalseid otsuseid. Erinevate paranduslõikustega on väga sageli siiski võimalik olukorda kergendada.

Meeste suguelundite piirkonna vähid

Meeste seksuaalsuses on suguelunditel, erektsioonil ja võimel partnerit rahuldada väga suur tähtsus. See on nn. mehelikkuse mõõt, mille kaotus asetab kaalukausile kogu mehelikkuse kui niisuguse. Eemalduslõikused mehe suguelunditel ning nendega liituvatel kehaaladel põhjustavad hingelisi kriise ja muudavad patsiendi kogu minapilti. Olukord võib põhjustada vägagi sügava masendusseisundi. Patsiendil võib tekkida hirm, et tema olemasolevad inimsuhted ei pea vastu, kui ta ei ole enam võimeline seksuaalvahekorraks ning et samal põhjusel ei saa enam kunagi luua uusi seksuaalsuhteid.

Paljude lõikuste puhul säilib siiski mehe erektsioonivõime ning sama kehtib ka seemnepurske kohta. Siin võib tekkida ajutise iseloomuga perioodilisi häireid, kuid füsioloogilises mõttes endine vorm taastub teatud aja möödudes. Pigem saab siin probleemiks mehe hirm ja mure küsimuse ees, kas tema seksuaalne võimekus taastub või mitte. Ebakindlus võib pikendada taastumisaega ja siis muutub impotentsi põhjus juba hingeliseks. Psüühilistel teguritel on erektsiooni õnnestumisel väga suur osa. Kriis ja lõikus võivad põhjustada ka hingelistest põhjustest tuleneva impotentsi. Sel puhul on vahekorra ebaõnnetumise kartus olukorra halvenemiseks üks lisategur. Seksuaalset suhtlemist ei peaks sellistel puhkudel vältima, vaid olukorrast oleks vaja partneriga avameelselt kõnelda, vajadusel tuleks pidada nõu ka raviarstiga. Teadvustada tuleks ka, et suitsetamine ning ohtralt alkoholi kasutamine on erektsiooniprobleeme süvendavateks faktoriteks.

Raske on kohaneda ja tulla toime olukorras, kus patsiendil kujuneb välja püsiv impotentsus. Kohanemine võtab aega ja nõuab suurt jõuvaru. Oma jõududest sageli ei piisagi. Samuti ei tarvitse perekonna- või sõpraderingis leiduda sobivat vestluskaaslast, kellega olukorda arutada ja muresid jagada. Jutuajamine raviarstiga on hea vahend. Vajadusel saab raviarst saata oma patsiendi uroloogi vastuvõtule, et ravida impotentsust või ka teiste, näiteks vaimse ja psüühilise tervise probleemidega tegelevate spetsialistide juurde.

Impotentsi raviks võidakse kasutada peenisesse süstitavat ravimit, millega pürgitakse peenise vereringe suurendamisele ning selle abil erektsiooni soodustamisele. Peenisesse võib kirurgilisel teel asetada ka proteesi, mille abil saavutatakse peenise jäigastumine. Iga patsiendi olukord ja tema impotentsuse põhjused tuleb hoolikalt läbi kaaluda ja hinnata, et püüda kohaldada just konkreetsele patsiendile parimini sobivat ravi ja teraapiat. Sellegipoolest on tõsiasi, et mitte kõiki patsiente ei ole lõppkokkuvõttes võimalik aidata.

Eesnäärmevähk on levinud, tavaliselt vanade meeste haigus. Üks ravimeetoditest on eesnäärme eemaldamine. Operatsioon põhjustab erektsiooniprobleeme umbes pooltele patsientidest.

Munandivähk on eriti just noortel meestel esinev haigus. Raviks võidakse kohaldada munandi eemaldamist. Allesjäänud munand toodab sel juhul endiselt testosterooni ehk meessuguhormooni. Üldiselt erektsioonivõime sel juhul säilib. Juhul, kui kasvaja on levinud lähedalasuvatesse lümfisõlmedesse, võib nende eemaldamine põhjustada närvikahjustusi, mis võivad olla erektsioonihäirete põhjustajateks, vahel kujuneb välja ka impotentsus. Ka viimatinimetatud lõikuste käigus püütakse siiski lõikustehniliselt teha maksimaalne, et säilitada patsiendi erektsioonivõimet. Eemaldatud munandit on võimalik asendada proteesiga.

Soovi korral võib patsient enne operatsiooni loovutada spermapangas säilitamiseks oma spermat hilisema kasutamise tarbeks. Siiski tuleks arvestada, et munandivähi diagnoosiga patsiendi sperma on üsna nõrga kvaliteediga ning on võimalik, et see ei säili vajaliku tähtajani. Asja üle võiks pidada nõu raviplaani koostamise ajal ja saada informatsiooni oma raviarstilt.

Stoomiga patsiendid

Osale soole- ja kuseteede vähi patsientidele ollakse sunnitud tegema lõikusi, millega tuuakse kuseteede või pärasoole ava keha pinnale välja. Ka siin nõuab kohanemine uue olukorraga ja muutunud välise minapildiga aega ja jõuvarusid. Hirm selle ees, kuidas väljatoodud avaus võib mõjutada paarisuhteid või tulevasi seksuaalsuhteid, masendab patsienti. Sageli kardetakse avause toimimist armatsemise ajal või avausele paigaldatud kotikese purunemist, kusi ja väljaheiteid. Viimast eriti kui neid inimkeha sekreete on harjutud pidama salajasteks, intiimseteks asjadeks.

Umbes pooltel uuritud stoomipatsientidest on leitud olevat seksuaalsusesse puutuvas psüühilisi raskusi. Rääkimine nii partneri kui raviarsti või mõne muu asjatundjaga kergendab ka siin olukorda ning võib olla suureks toeks probleemide leevendamisel.

Avausele paigaldatavad vahendid on üldiselt heakvaliteedilised ja üldiselt leidub iga patsiendi jaoks temale enimsobiv vahend. Samuti on eriolukordade tarbeks loodud erivahendid. Armatsemises on üldiselt puhtusel väga suur tähendus, mistõttu nii pesemine kui kotikese vahetamine enne seda oleks kindlasti omal kohal.

Alaselja ja puusa piirkonnas tehtav lõikus võib vigastada suguelundeid ärritavaid närve. Mehele põhjustab see erektsiooni- ja seemnepurske häireid. Naiste jaoks võib olla tagajärg nii tupe limaerituse vähenemine kui häired vaagnapõhja lihaskonna tegevuses. Lisaks võib naistel armistumine vaagnapiirkonnas muuta emaka asendit ja tuppe, põhjustades valusid suguühte ajal. Närvivigastused on püsiva iseloomuga ning kaotatud funktsioonid ei taastu.

Muud vähihaigused

Loomulikult põhjustavad nii eelkirjeldatud kui muudki vähihaigused muutusi patsiendi seksuaalsuses.

Vähkide puhul, mille ravi toob kaasa muutusi välimuses, tuleb patsiendil läbi käia kaotusest tulenev leinatöö ja uue minapildi loomise raske protsess. Näiteks on see nii jäseme kaotuse puhul, kaelale tehtava avause puhul kõrivähki haigestunud patsientidel, samuti kui on tegemist ulatuslike lõikustega näopiirkonnas ja keha erinevaid piirkondi katvate armidega. Paljudel juhtudel kaasnevad muutunud välimusega ka funktsionaalsed muutused.

Selgroo, vaagna ja kuseteede piirkonnas tehtavate lõikuste käigus ei ole alati võimalik vältida suguelundite tegevust mõjutavate närvide vigastamist. Juhtudel, kui selline närvi vigastamine on aset leidnud, võivad naiste puhul olla tagajärjeks tupe limaerituse ning kliitori tundlikkuse alanemine. Suguliselt erutudes ei märgu tupp enam endisel määral ja seksuaalsuhted võivad komplitseeruda. Meestel põhjustavad närvide vigastamised erektsiooniprobleeme, ka impotentsi. Vigastused on tavaliselt püsivad.

Kiiritusravi mõju seksuaalsusele

Kiiritusravi poolt põhjustatud muutused seksuaalsuses on üldiselt kerged ja mööduvad. Suguelundeid püütakse kiirituse eest kaitsta. Huvitatus seksuaalvahekordadest võib ravi ajal väheneda just raviga kaasneva väsimustunde tõttu. Peale ravist toibumist taastub olukord üldiselt ravieelsele tasemele.

Alakõhule suunatud kiiritusravi mõju on siiski suurem. Osal patsientidest toimub häbemekarvade väljalangemine, naistel kuivub ja ärritub tupe limaskest, mistõttu suguühe muutub raskeks ja valulikuks. Kui häired on tõsist laadi, võib suguühetes pidada vahet kuni limaskestade paranemiseni.

Kiiritusravi võib põhjustada ka tupe kokkutõmbumist ja armistumist. Soovitatavad on nii sugulised vahekorrad kui ka vibraatori kasutamine raviperioodide kestel ja nende järel. Sel moel suureneb tupe elastsus ja kokkutõmbumist võidakse ennetada.

Alakõhule suunatud kiiritusravi põhjustab sageli menstruatsiooni lõppemise ja kutsub esile enneaegse klimakteeriumi. Selle protsessiga kaasnevaid vaevusi saab hormoonraviga kergendada, kui tegemist ei ole hormonaalsüsteemist lähtuva vähiga. Meestel vähendab munandite piirkonda suunatud kiiritusravi spermatosoidide liikuvust ja nende arvu ning alandab sigivusvõimet.

Keemiaravi mõju seksuaalsusele

Keemia- ehk tsütostaatiline ravi ei ole takistuseks normaalsele suguelule. Võib vaid juhtuda, et ravi ajal tunneb patsient väsimust ja iiveldust ning tema seksuaalne valmisolek on seetõttu alanenud. Selline olukord on üldjuhul ajutine ja möödub. Kui raviga kaasneb sügav masendustunne, mis mõjutab patsiendi enda hingeelu ja tema paarisuhteid, on mõttekas rääkida asjast raviarstiga. Paljudes raviasutustes on olemas võimalus psühholoogilisteks vestlusteks.

Mõned tsütostaadid mõjuvad organismi limaskestadele. Naistel kuivab ja muutub põletikuliseks tupe limaskest ning see ei märgu enam normaalsel moel seksuaalse erutusega seoses. Ravi võib põhjustada menstruatsioonitsükli häireid ja võib esineda klimakteeriumile iseloomulikke vaevusi. Kui patsiendil esineb taolisi probleeme, tuleks sellest rääkida raviarstiga. Rasestumine tsütostaatilise ravi ajal ei ole lubatud ning ka sobivate rasestumisvastaste vahendite kasutamise üle tuleks pidada nõu raviarstiga.

Keemiaravi võib põhjustada ajutist või ka püsivat viljatust. Üldiselt keemiaravi meestele erektsiooniprobleeme ei põhjusta, kuid see võib põhjustada mööduva või püsiva steriilsuse. Paljud tsütostaadid põhjustavad juuste ja kehakarvade väljalangemise. Need võivad langeda välja kas osaliselt või kogu kehalt. Eriti just juuste väljalangemine ja sellest tulenev kiilaspäisus mõjutab patsiendi minapilti väga tugevalt ja võib veelgi süvendada haigusest põhjustatud kriisi. Patsient kogeb end ühtäkki täiesti teistsugusena. Kiilaspäisus ei ole siiski püsiv, juuksed ja kehakarvad kasvavad tagasi ravi lõppedes, vahel juba selle kestel. Haigel on õigus saada soodustushinnaga parukas, mille hankimisel on nõuga abiks raviasutuse personal. Samuti saab olukorda kergendada kaunite ja isikupäraste rättide-sallide ning kübarate kandmisega.

Hormoonravi mõju seksuaalsusele

Vähiraviks kasutatakse ka hormoonravi. See ravi on üpris komplitseeritud ja raviplaan tehakse igale patsiendile rangelt individuaalselt. Iga patsient kogeb ka ravi kõrvalmõjusid ja sellest põhjustatud muutusi erinevalt. Hormoonraviga kaasnevate võimalike kõrvalmõjude kohta tuleks raviarstilt küsida juba ravi planeerimisprotsessi käigus.

Sümptomaatilise ravi mõju seksuaalsusele

Vähihaige võib olla sunnitud kasutama valu ja ahistustunnet alandavaid ravimeid. Need võivad põhjustada seksuaalse huvi puudust, väsimust ja erektsiooni- ning orgasmiprobleeme. Mõned valuvaigistid võivad jälle hoopis suurendada seksuaalset valmisolekut ja aktiivsust.

Ravimi või selle doosi muutmisega saab vajadusel vähendada ravimi kõrvalmõjusid.