Pankreasevähi ravis eristatakse tervistavat ehk kuratiivset ravi; elu pikendavat ning elukvaliteeti parandavat ehk palliatiivset ravi ning sümptomeid leevendavat ehk parimat toetavat ravi. Vastavalt haiguse levikule ning ravi eesmärgile rakendatakse erinevaid raviviise: kirurgilist ravi, kiiritusravi, keemiaravi või eelnimetatud raviviiside samaegseid või järjestikuseid kombinatsioone. Parim ravivalik otsustatakse mitmete erialade arstide ühisel nõupidamisel nn. onkoloogilisel konsiiliumil.
Iga patsiendi raviplaan on individuaalne ning sõltub mitmetest asjaoludest, eelkõige kasvaja asukohast, haiguse staadiumist, kaasuvatest haigustest, inimese vanusest ja üldisest tervislikust seisundist.
Lokaalselt levinud kasvaja ravi
Varajase staadiumi haiguse korral on standardraviks operatsioon, seda juhul kui kasvaja on eemaldatav. Kirurgilise ravi eesmärk on eemaldada kogu kasvajakude, mistõttu eemaldatakse osaliselt ka ümbritsevat tervet kude põhjusel, et ümbritsev kude võib samuti olla vähirakkude poolt haaratud. Paraku on diagnoosimise hetkel täielikult eemaldatavad vähem kui 20% pankrease kasvajatest.
Kirurgilise ravi puhul rakendatakse erinevaid operatsioonitehnikaid. Näiteks nn. Whipple-operatsiooni saab teha juhul kui tegemist on pankreasepea tuumoriga. Vastavalt kasvaja levikule võib olla mõnikord tarvilik eemaldada ka pankrease kehaosa ning osaliselt peensoolt ja magu.
Pankrease sabaosa kasvajate korral teostatakse distaalne pankreatotektoomia e. eemaldatakse kõhunäärme keha- ja sabaosa koos põrna ja lümfisõlmedega.
Kogu pankreasekoe eemaldamine tehakse juhul, kui kasvaja haarab kogu nääret, on mitmekoldeline või kui operatsiooni käigus on keeruline saavutada kasvajavabasid lõikepiire.
Statistiliselt 60%-l patsientidest kasvaja taastekib ehk areneb retsidiiv umbes kahe aasta jooksul pärast kirurgilist ravi. Seetõttu soovitatakse lõikusjärgselt jätkata kasvajavastast ravi adjuvantse keemiaraviga. Enamasti alustatakse keemiaravi 4-6 nädalat pärast operatsiooni ning vastavalt patsiendi üldseisundile või ravivastusele jätkatakse sellega kuus kuud.
Juhul kui kasvaja väljalõikepiiridel on operatsioonijärgses histoloogiliselt leitud kasvajarakke, võidakse lisaks keemiaravile rakendada ka lokaalset kiiritusravi.
Juhul kui jääb kahtlus, et operatsiooni käigus ei suudeta eemaldada kasvajakudet täielikult, näiteks oluliste veresoonte haaratuse tõttu, siis võidakse rakendada ravi ka enne operatsiooni ehk neoadjuvantselt. Samal eesmärgil on võimalik teatavatel juhtudel kasutada ka kiiritusravi või radiokemoteraapiat ehk samaaegset kiiritus- ja keemiravi. Ravikuuride järgselt hinnatakse haiguse staadiumit uuesti ning otsustatakse operatsiooni võimalikkuse ning näidustatuse üle.
Patsientidele, kellel on tegemist lokaalselt levinud kasvajaga, aga kes pole kirurgilise ravi kandidaadid (nt. kaasuvate haiguste või üldseisundi tõttu), võib rakendada radikaalse ravina täppiskiiritusravi või radiokemoteraapiat.
Levinud või metastaatilise kasvaja ravi
Kaugelearenenud või metastaatilise haiguse korral rakendatakse tavaliselt süsteemravi.
Süsteemravis võidakse kasutada ainult üht ravimit, aga ka mitme ravimi kombinatsiooni. Seejuures võetakse arvesse nii ravi eesmärki, kasvaja histoloogilist tüüpi, kuid ka patsiendi üldseisundit. Üldiselt allub pankreasevähk süsteemravile võrdlemisi halvasti.
Käesolevalt ei ole immuunravimid näidanud pankreasevähi korral olulist efektiivsust, mistõttu hetkel neid ravimeid kasvajavastases ravis ei rakendata.
Kiiritusravi on levinud kasvaja puhul võimalik kasutada palliatiivsel eesmärgil. Olenevalt kasvaja ulatusest ja patsiendi seisundist võib kaaluda ka pankrease või metastaaside kiiritusravi.
Toetav ravi
Pankreaseensüümide puuduse tõttu vajab enamik patsiente lisaks pankreaseensüüme.
Pankreasevähi korral esineb patsientidel tihti ka tugev valusündroom, mis on tingitud närvide ning närvipleksuste haaratusest. Seetõttu vajavad patsiendid tugevaid valuvaigisteid ning valurohtude kombinatsioone. Teatavatel juhtudel võib olla võimalik kasutada kiiritusravi kasvajast tingitud valude leevendamisel, kuid enamasti tuleb siiski piirduda valuvaigistite manustamisega. Võimalusel võidakse rakendatakse ka närviblokaadi või epiduraalanesteesiat.
Olukorras, kus kasvaja takistab normaalset sapi eritumist, võib olla vajalik asetada sapiteedesse stent (teisisõnu peenike toru).
Viited:
NIEDERHUBER JE, ARMITAGE JO, KASTAN MB, DOROSHOW JH, TEPPER JE. Abeloff’s Clinical Oncology, 6th Edition. 2020.
Cervantes A, Marcia Hall, Karamouzis M V., Tabernero J. Gastrointestinal Tract Tumours, Essentials for Clinicians, ESMO press. n.d.
NCCN.org. National Comprehensive Cancer Network.
ID; } $current = array_search(get_the_ID(), $pages); $prevID = $pages[$current-1]; $nextID = $pages[$current+1]; if (!empty($nextID)) { $next_post_url=get_permalink($nextID); $next_post_link=get_the_title($nextID); if (!is_front_page($post->ID) && is_page() &&!is_page(13509) ) { echo "