Eesti patsiendid võiksid jõulisemalt enda eest seista
Haigestudes tunneb enamik, et elu oleks nagu pea peale pööratud. Tunnetes on segadus ja küsimustele, millega polnud varem kõige vähematki kokkupuudet, ei oska vastata ei ise ega lähedased. Kõige hullem oleks jääda oma vastamata küsimuste kätte üksinda vaevlema, tegelikult on olemas kohti, kust saada nii infot kui ka hingelist tuge.
Vähihaigete ühendused on enamikus Eesti suuremates linnades, kinnitas Elukirjale Eesti Vähiliidu meditsiininõunik Tiiu-Liis Tigane. Nende tegevuse põhieesmärk on selles, et sama haigusega inimestel oleks võimalik omavahel kohtuda. Ühesugused ikka mõistavad üksteist, nii saavad nad üksteisele toeks olla. Paranenud seisundis patsiendid on lootustandvaks näiteks neile, kel ravi ees või pooleli. Kahjuks on need, kel ravi alles ees, sageli veel liiga šokis, et üldse kuhugi, ka endasuguste juurde minna. Nemad ei otsi ühendustega kontakti, vaid püüavad oma probleemidega ise hakkama saada, teab dr Tigane.
Üks koht, kust Hiiule onkohaiglasse tulnud patsiendid leiavad suurt tuge, on haigla juures asuv teabetuba. Selle tubli perenaine Aino Paemurd ja ka teised vähihaigete ühenduse liikmed, kes seal aeg-ajalt ametis on, oskavad leida nii toetavat sõna kui ka temaatilist kirjandust neile, kes on äsja diagnoosi saanuna segaduses ja nii ehmatanud, et ei mäletagi õieti, mida arst rääkis. Teabetuba pakub ka sellist lihtsat praktilist abi, et kui inimene ei jaksa pikalt arsti ukse taga istuda, saab ta tulla vahepeal teabetuppa diivanile pikutama. Teabetoas saab eelseisva raviga seotud küsimusi selgitada ja hirmegi leevendada, temaatilist kirjandust ka koju kaasa, et sellega siis tutvuda, kui ollakse juba veidi rahunenud.
Tigase sõnul võtavad vähihaigete ühenduste tegemistest osa põhiliselt ravi läbi teinud. Seal käivad need, kes tahavad ühist tegevust. Sageli tellitakse mõni asjatundja loengut lugema, vähiliit on võimaldanud tuge leida ka kunstiteraapiast.
„Ei ole nii, et seal istutakse, silmad peos, vastupidi: naerdakse, tantsitakse pidudel, unustatakse igapäevamured,” ütleb doktor. Aga kõik haiged ei taha sellesse ühendusse kuuluda, mõned tahavad haigust unustada, ei suhtle teiste haigetega, lükkavad probleemi endast eemale. Mõni leevendab muret sellega, et põgeneb töösse, ei taha oma haigusest kellegagi rääkida ja vaid tema üksikud tuttavad teavad sellest.
Asutajaliikmena kuulub Eesti rahvusvahelisse organisatsiooni Euroopa Donna. Selle 40 riiki esindava organisatsiooni eesmärk on poliitiline võitlus rinnavähihaigete tingimuste parandamise eest: et haigeil oleks olemas kõige värskem teave haiguse kohta, juurdepääs parimale ravile ja hooldusele jmt.
Euroopa Donna rõhutab ka, et naistel peab olema juurdepääs tänapäevastele sõeluuringuprogrammidele. Eestis on mammograafilise sõeluuringuga haaratud ainult haigekassa kindlustusega naised, peaks olema aga kõik, kes kuuluvad uuritavasse earühma, ainult siis saaks tõepoolest langetada surevust rinnavähki, leiab dr Tigane.
Olles kohtunud paljude maade rinnavähipatsientide organisatsioonidega, on dr Tigane märganud, et Eesti näeb ses osas üsna tagasihoidlik välja. Mõtteviis, et haiged ühineksid, et hakkaksid ise paremate tingimuste eest võitlema, pole meil eriti levinud. Paljude teiste maade patsiendid olevat hoopis aktiivsemad ühendusi moodustama ja enda eest seisma.
„Meil tekib patsientide ühendusi ka nii, et meditsiinitöötaja kutsub inimesed kokku. Sel juhul on raske saada innukaid ja tegutsemisvõimelisi patsiente nende ühenduste etteotsa, inimesed on tagasihoidlikud, sageli passiivsed,” räägib Tigane. „Siiski on meil Eestis ka suurepäraseid ühendusi, mille pikaajaline kogemus ja tegutsemisind on teistele eeskujuks.”
„Iga asjaolu puhul, näiteks kas või pikad ravijärjekorrad, saab midagi ära teha, kui asjaomased instantsid võtavad selle tõemeeli kätte,” usub dr Tigane. „Et see juhtuks, peaksid patsiendid oma muret ja nõudmisi väljendama, mitte passiivselt nurisema ja ootama, et midagi muutuks.”