Arstide ja teiste vähiravis osalevatele professionaalide jaoks on raskete diagnooside väljaselgitamine nende töö, igapäevaelu tõsiasi. Meile oli selle kuulmine, juba üksnes kahtlus haiguse võimalikkusest, tõeline šokk.
Selliseid asju mõistab vaid see, kes on neid läbi elanud või väga lähedalt näinud. Palvetasin, palvetasin, palvetasin…tegin Jumalaga vahetuskaupa…
Kui peres haigestub keegi selle liikmetest vähki, vapustab see tavaliselt kogu pere elu. Teadmine haigusest mõjub tavaliselt kuigivõrd üllatusena isegi siis, kui seda on peetud eelnevalt võimalikuks. Tasakaal perekonnas pannakse tõsise katsumuse ette. See, kuidas pereliikmed kogevad ja reageerivad uuele olukorrale, sõltub paljudest asjaoludest. Oleme inimestena erinevad ja meie viisid asjadesse suhtuda vahelduvad.
Asjalik informatsioon aitab tegeliku olukorraga silmitsi seista ja nii välditakse asjatuid hirme. See aitab ka saada selgust oma tunnetes. Ometi ei oska või märka informatsiooni edasi andev arst alati ette näha ja rääkida asjadest, mis painavad nii haigestunu enese kui tema lähedaste meeli. Ongi väga hea esitada ise julgesti küsimusi ja saada nii olukorrast paremini aru.
Arstid ja teised kliiniku töötajad teevad oma igapäevatööd vähihaigetega, vähiga seotud probleemide keskel. Selle tõttu näivad olukorrad erinevad, vastavalt sellele, kas neile vaadata haigestunud inimese ja tema lähedaste või siis kliiniku töötajate vaatenurgast. Töötajate kogemused ravimeetodite arengust ja uute meetodite kasutusele võtmisest aitavad teid suhtuda lootusrikkamalt olukordadesse, mis haige vaatenurgast vaadatuna tunduvad hirmutavate ja šokeerivatena. Aina suurem hulk vähki haigestunud inimestest paraneb.
Haigestunule ja tema perekonnale on olukord siiski uus ja hirmutav. Neil on õigus rääkida haiguse poolt põhjustatud tunnetest. Olles terved, mõtleme harva haigusest ja surmast. Sellised mõtted on võõrad ja ahistust tekitavad, mis sellest, et igaühel meist tuleb mingil eluhetkel nendega silmitsi seista. Mida raskem on leppida haigusega üleüldse, eriti aga omaenda haigusega, seda raskem on rääkida sellega seotud asjadest. Arstiteadus on orienteeritud haiguste parandamisele, kuid haige ja tema omaste tunded võivad mattuda peene tehnika ja efektiivsete ravimeetodite alla. Vahel on ka töötajatel raske näha omaste ja haige häda, mis kergesti viib selliste suhtlemiseviiside kasutamisele, kus tunded justkui jäetakse kogunisti kõrvale.
Inimeste reaktsioon ning toimetulekuvõime elu rasketel hetkedel, muutuste perioodil ja kriisides sõltub paljudest asjaoludest ja võib olla väga erinev. Kui elu on üldiselt turvaline ja teiste inimeste toetus on loomulikul viisil olemas, on kergem rasketelgi hetkedel toime tulla ja taas eluga edasi minna. Teisalt, kui elu on sujunud ilma suuremate probleemideta, võib raske haigusega silmitsi seismine olla väga suur šokk. Kergesti võib meeli vallutada mõte, et sellised raskused ei saa olla meile ette nähtud. Miks meile? Miks nüüd? Miks just nüüd, kui kõik pidi ju olema hästi?
Peredes, kus probleemid ja haigused ei ole võõrad juba varasematest aegadest, lepitakse raskuste tekkimisega sageli isegi kergemini, kuid haigusega silmitsi seismine on igal juhul raske. Jõuvarud võivad olla juba lõpukorral ja siis “seegi veel kõigile raskustele lisaks!”…
Kui peres on varasemaid kogemusi, kus on oldud võimelised ausalt silmitsi seisma valusate ja raskete olukordadega, nutud ära nutetud, probleemid lahti räägitud ja lahendatud, on taas tasakaalu saavutada kergem. Teisalt juhul, kui rasked tunded on mingil põhjusel kõrvale lükatud, neid on püütud “ära unustada”, on ka raske haigusega silmitsi seismisel tasakaalu raskem saavutada.
Elu jooksul läbikäidud raskused annavad sageli valmisoleku ja jõuvarud rasketest olukordadest väljatulemiseks. Kui aga elu käigus on kogunenud kandmiseks koorem leina, kurbust, probleeme ja kaotusi, mida ei ole saadud varem lahendada või kergendada, võib see nüüd, uues raskes olukorras end üha jälle meelde tuletada ja seega olukorda veelgi raskendada.
Olukorra tunnetamist ja sellega toimetulekuvõimet mõjutavad ka varasemad kogemused ja ettekujutused sellest, mida vähki haigestumine tähendab. Kuigi vähiravi on edasi arenenud ja ravi tulemused märgatavalt paranenud, tähendab vähki haigestumine paljude ettekujutuses sageli endiselt pikaajalist ning raskesti talutavat ravi ning surma. Kui lähitutvuskonnas on vähist paranenuid, on kergem uskuda, et vähk on selgi korral võidetav.
Kui järgmisel nädalal olin koos arstiga kuulamas biopsia vastust, võtsin teate vähi levimisest vastu külmalt ja rahulikult. Küsisin asjalikult ravi- ja paranemisvõimaluste kohta. Arst kiitis mind asjasse “täiskasvanuliku” suhtumise eest. Kabineti ust enda järel sulgedes tõenäoliselt taipasin, et jutt oli olnud minust, see oli tegelikkus, minu tegelikkus…
Haiguse poolt põhjustatud kriisile reageerimisel ei ole õigeid ja valesid viise. Igaüks meist võtab tegelikkuse vastu meile omasel, ainulaadsel viisil. Sageli võtab pisut aega, enne kui inimene on valmis leppima teadmisega teda tabanud raskest haigusest, on valmis leppima sellega, et see on tõsi ja et seda ei saa muuta ega olematuks teha. Ahistusttekitava teadmise eest võidakse proovida põgeneda näiteks ohtrama alkoholikasutuse läbi, mattudes töösse ja hoides end pidevalt rakkes või haigestumist kogunisti eitades. Inimene võib väljastpoolt vaadates näida väga tugeva ja tasakaalukana, kuigi tegelikult valitseb tema sisemuses täielik kaos.
Kui tegelikkusega tasapisi lepitakse, suhtuvad inimesed olukorda väga erinevalt. Mõned kogevad olukorda seda sügavalt tunnetades, mõeldes juhtunust palju ja pikalt, teised on jälle harjunud tulema ka raskete olukordadega toime kiiremini ja fookust tulevikku seades, kolmandad toetub mõistusele ja faktidele. Mõned nutavad kergesti, teised lakkavad õigupoolest üldse tundmast, kolmandad vallandavad kogu ahistuse pidevasse töösse ja askeldamisse, mõni omalt poolt lihtsalt magab tavalisest rohkem. Kriisi läbivad inimesed solvuvad ja ärrituvad kergesti.
Sageli saab rasketel hetkedel oma tundeid jõuliselt väljendav, näiteks nuttev inimene kergemini tuge ja hoolt. Seevastu sarnases olukorras inimene, kes näib suhtuvat sellesse rahulikult ja “täiskasvanulikult”, jääb pahatihti toetuse ja abita. Ometi vajab ka tema tuge, et toime tulla ja et olla võimeline välja elama oma tundeid samal viisil kui need, kelle tunded on enam nähtaval.
ID; } $current = array_search(get_the_ID(), $pages); $prevID = $pages[$current-1]; $nextID = $pages[$current+1]; if (!empty($nextID)) { $next_post_url=get_permalink($nextID); $next_post_link=get_the_title($nextID); if (!is_front_page($post->ID) && is_page() &&!is_page(13509) ) { echo "